Mida tunneb ja õpib laps, kes on kasvanud peres ,kus alkohol on tihedane külaline?

Olles ise kasvanud 10.a sellises olukorras ,saan tuua välja pildi läbi minu silmade.Ja need kõik on mälestused, nii head kui halvad.See lihtsalt on mulle tohutult õpetanud,et kui sa oled laps siis sa ei saagi midagi teha selles olukorras,sest sinul puudub võim ja sa oled abitus olukorras.
Esimene tunne ,mida selgelt mäletan on häbi tunne, tunne, et ma häbenen iseend ja oma vanemat.
Sellest tundest tekkis ka varjamine : ma ei saa rääkida seda,mis kodus toimub ,sest mul on häbi,ma olin vait koolis.Ma ei julgenud abi küsida.
Ma mäletan oma nutuhoogusid ja mäletan,et vahel nutsin end  magama.Mul õnneks vedas-mul on vend ,kellega ma sain jagada end,me hoidsime kokku ja toetasime teineteist.
Veel mis tunded esile kerkisid ja alles nüüd täiskasvanuna ,panen nimed olid hirm, üksindus,viha --sõnaseletamatu viha,nukrus,kadus turvatunne, ilmus ebakindlus, kunagi ei tea,kuidas kodus on.Mäletan, kuidas venitasin peale kooli aega,et mitte koju minna.Hiljem on tekkinud ärevushäired.
Ebakindlus,ebaturvalisus- siin pean silmas seda, et polnud piire,kui oli kaine oli ühtmoodi,kui purjus siis teistmoodi.Lubadused ei kehtinud, neid ei täidetud jne.Aga olid ka ilusad hetked, kus olime nagu ühtehoidev pere,käisime jalutamas, loomaaias jne.
Mida ma aga tahan öelda selle postitusega on see,et tuleb märgata enda ümber rohkem ja näha neid lapsi, kes tegelikult sisimas kannatavad ja on vait, sest lapsed on õppinud oma tundeid varjama ja neil on häbi.
Ja kui mõni laps peaks lugema seda blogi siis ma ütlen,et ole sa julgem ja otsi abi.Pöördu kellegi poole,keda saad usaldada,sest see ei ole normaalne kui sa kardad koju minna ,sest su ema/isa joob jasa ei tea mis olekus ta jälle on.
Abi saab nt Abi leiad nt